Ajaloost lühidalt

Kuumaõhupall on esimene vahend, millega inimene on eales lennanud. Aastal 1783, Kaks prantslasest venda, Joseph ja Etienne Montgolfier, paberitöösturi pojad, ehitasid paberist ja siidist palli, mida kutsutigi montgolfier. 21. novemberil 1783, kaks prantsuse aadlikku, Jean-Francois Pilatre de Rozier ja Marquis D’Arlandes, lendasid palliga Pariisi kohal 400000 inimese ees. Palli läbimõõt oli 13 meetrit ja seda kuumutati villa ja õlgede põletamisega. Lend kestis 23 minutit ja läbiti vahemaa 8 kilomeetrit. Maanduti juba Pariisist väljas põllul.

Miks õhupall lendab

Õhupalli tõstejõud tekib seetõttu, et õhk palli sees on soojem kui väljas ning seega ka väiksema erikaaluga. Pallis olevat õhku kuumutatakse vastavate põletitega propaanileegi abil. Põletid ei põle kogu aeg, vaid mitmemeetrine leek suunatakse palli sisemusse aeg-ajalt vastavalt vajadusele.

Kuidas see käib

Piloot ei juhi õhupalli sel viisil kui juhitakse lennukit või autot. Õhupalli liikumine sõltub tuulest. Õhupalli kantakse tuulest ja mingit võimalust vastutuult lennata ei ole. Siiski on teatavais piires võimalik liikuda soovitud suunas. Nimelt puhub tuul erinevatel kõrgustel eri suundades. Õhupallijuhid kasutavad väikseid heeliumiga täidetud pallikesi, mille lennu järgi hinnatakse tuule suunda ja tugevust. Lennul on õhupalli kõrgust võimalik täpselt juhtida. Seega sõltub piloodi osavusest kui täpselt ta palli soovitud suunda juhib.

Kuumaõhupallist lähemalt

• Palli kest on valmistatud nailoni baasil erikangast. Palli alaosas on avaus, mille kaudu toimub pallis oleva õhu soojendamine. Õhk pallis võib lennu ajal olla sajakonna kraadini köetud.
• Palli alla on kinnitatud tuulevarjuks spetsiaalne kangas, mida parema eestikeelse sõna puudumisel nimetatakse inglise keeles “scoop”. Leegi kaitsmine tuule eest on enim vajalik enne palli õhku tõusmist, sest ülal liigub pall juba koos tuulega.
• Õhku kuumutatakse põletitega, mida on ohutuse garanteerimiseks vähemalt kaks. Leek süüdatakse esialgselt elektrisädemega, kuid edaspidi põleb väike leek pidevalt, suureks paisub ta alles siis, kui avatakse peadüüsi kraan. Lihtsaimal juhul tehakse seda käsitsi. Suurematel pallidel juhitakse gaasi pealeandmist juba elektrilise klapiga. On olnud kasutusel ka autopiloote, mis automaatselt palli soovitud kõrgusel hoiavad. Näiteks kasutas seda Steve Fosset oma ümbermaailmareisil.

• Põletid töötavad propaaniga, mida on samuti vähemalt kaks ballooni. Balloonid on sarnased majapidamisgaasi omadega, kuid siiski spetsiaalselt selleks otstarbeks valmistatud. Neil on ka mõõtur, mis näitab neis oleva vedelgaasi hulka.
• Korv on punutud ja põhi on kindlustatud selle alt läbi minevate terastrossidega. Korvis on avaused, mis jalatoena toimides hõlbustavad sisse- ja väljaronimist. Samuti saab nende kaudu rihmadega kinnitada balloone ja muud varustust, näiteks lennul vajalikke mõõte- ja navigatsiooniaparaate. Korv on pallikesta külge ühendatud nelja terastrossiga, mis taluvad igaüks umbes viietonnist tõmbejõudu. Seega kartust trossi katkemisel alla kukkuda küll ei ole. Suurematel korvidel on punutud vaheseinad. Piloodile on sel juhul omaette osa, kus asuvad ka balloonid ja navigatsiooniseadmed. Reisijate osad on jaotatud mitmeks seepärast, et hoida korvi tasakaalus. Muidu võiks näiteks reisijate koondumisel ühte serva (midagi huvitavat on näha) korv ohtlikult kalduda.

• Palli ülaosas on avaus, mis on kaetud maandumisklapiga (parashut). Seda avades saab lasta kuuma õhku pallist välja ning laskuda allapoole või maanduda. Normaalsel lennul hoiab õhurõhk ise klapi tugevalt suletuna.
• Tänapäeva õhupallis on ka mitmed lisaseadmed. Näiteks altimeeter, mis näitab kõrgust. Samuti transponder, st selline “automaatvastaja”, mis lennujaamade lennujuhtidele automaatselt teatab, kellega on tegu. Samuti kuulub varustusse raadiosaatja/vastuvõtja, millega saab vajadusel suhelda lennuohutuse eest vastutavate ametiisikutega ning kuulata infot ilmaolude kohta.
• Kuidas lähtekohta tagasi saab? Enamasti õhupall maandub kaugel sellest kohast, millest startis. Selleks ongi kasulik omada raadiosidet, et maapeal olev abimeeskond autodega õigesse kohta jõuaks ning reisiseltskonna koos varustusega peale võtaks.
• Lennul hoiab pall õhurõhu mõjul oma kuju. Teisiti on stardil, kui pall veel täitumata maas lebab. Põleti leeki sellesse juhtida ei saa, nii süütaksime kanga. Seepärast kasutatakse maal palli täitmiseks suurt ventilaatorit. Kui pall on juba täitunud õhuga, kuid lebab veel maapinnal, juhitakse sellesse ettevaatlikult leek. Ka korv lebab sel ajal külili. Alles õhu soojenedes tõuseb pall aegamööda üles ning tõmbab ka korvi püsti. Ventilaatorit reisile kaasa ei võeta, see jääb maapealse toetusmeeskonna hoolde.

Riietusest

Õhupalliga lendamiseks ei pea kandma eririietust. Soovitatakse riietuda selliselt, nagu läheksite metsa jalutama. Õhupallid, mis sooritavad lustisõite, enamasti ei lenda palju kõrgemal kui 600 meetrit. Sellisel kõrgusel on tavaliselt temperatuur vaid kraad-paar madalam kui maapinnal. Ei tasu peljata tuuletõmmet – kuna pall liigub õhuvooluga kaasa, pole korvis tuuline. Üksnes õhtupoolsetel reisidel tasuks arvestada, et pärast maandumist võib ilm jahedaks minna, ehk tasuks näiteks kampsun kaasa võtta.