Tiibateta õhusõidukid

Tiibadeta õhusõidukid liigitatakse õhupallideks ja õhulaevadeks. Mõlemate tõstejõu põhjuseks on see, et nad on täidetud ümbritsevast õhust kergema gaasiga. See gaas võib olla kas lihtsalt kuum õhk või siis mõni teine kerge gaas, nagu vesinik või heelium.

Kuumaõhupall on nüüdisajal kõige tavalisem. Õhku pallis kuumutatakse selle all rippuvast korvist gaasileegiga. Täpsemalt on seda tüüpi õhusõidukeid kirjeldatud rubriigis “Üldinfo”.
Gaasipall on täidetud õhust kergema gaasiga, milleks on vesinik või heelium. Gaasipallid olid pikka aega populaarsed, kuid nüüdseks on hakanud taanduma praktilistel ja majanduslikel kaalutlustel. Heelium on küllaltki kallis ja vesinik tuleohtlik. Pealegi vesiniku molekuli väikeste mõõtmete tõttu suudab ta läbida vähimaidki avausi ning seetõttu on vesiniku kaod suured. Gaasipallides gaasikao tõttu vähenenud tõstejõu kompenseerimiseks kasutatakse enamasti ballasti (liivakotid), mida vajadusel koormuse kergendamiseks alla heidetakse.
Kuumaõhulaev on õhus püsimise viisi poolest sarnane palliga, kuid tal on ka mootor ja seega saab ta liikuda soovitud suunas. Vajadusest liikuda mootori jõul horisontaali pidi, on tingitud ka tema piklik kuju. Pööramine toimub sabatüüri abil.
Gaasiõhulaeva kest on täidetud kas vesiniku või heeliumiga ning horisontaalis liikumiseks on temalgi mootor. Neid kasutatakse reisijate või kauba transpordiks oludes, kus muud transpordivahendid ei ole rakendatavad.

Kasutatakse ka kombineeritud palle – selliseid, millest osa on täidetud heeliumiga, osa kuuma õhuga. Taoline pall on keerulisema konstruktsiooniga ning kulukam, kuid on otstarbekohane näiteks kaugusrekordite püstitamisel, ühendades eneses mõlema pallitüübi head omadused. Tänapäeval püütakse arendada just kombineeritud õhulaevu kui kõige perspektiivikamat ja ohutumat transpordivahendit.